Pole väga kaua bloginud. Vanasti käis see asi ikka üle päeva.

Mis siis juhtunud. Suutsin endale mingi haigusepoisi külge hankida. Pea tatti täis, väike palavik, köha, kurk valus. Nagu ikka. Nädalavahetusel juba tundsin, et hakkab imelikuks see olemine minema, kuid esmaspäeval suutsin ilusti tööle minna. Eks ma natukene eirasin päevaplaani oma oleku tõttu, nimelt ei läinud lastega välja (pealegi natukene tibutas ka), aga eks ma ei läinud sellepärast, et endal hakkas üha halvem. Õnneks ei läinud kõrvalrühm ka õue, polnud ma ainus patune. Aga õhtul läks meil radiaator kuidagimoodi katki, vist mingi tihend andis otsad, magamistuba ujutas. Läks hästi, et parajasti pidi toimuma inglise keele jõulutund, kuhu vanemad olid oodatud, sest kõik vanemad, kes esikus olid, tulid mulle appi. Kes aitas põrandat kuivatada, kes tegeles lastega, kes püüdis remontida jne. Väga toredad vanemad on igatahes :)
Õhtul aga läksime Liisi ja Kristjani juurde pisikesele jõuluõhtule, kuhu kinke ei tohtinud kaasa võtta, st niisama istumine. Aga Liisi aitas mu pisiõele (Liisile) prillid saada, nimelt ta Instrumentaariumis ja kontrollis siis silmi ja tegi väga kõva allahindluse (vist selle töötajate oma). Ja eks see on jõulude eel ikka väga suureks abiks ja pealegi mu ema koondati ka alles. Ei ole tal suurt õnne tööga olnud. Ma ise ei saanud Liisiga kaasa minna, aga pärast telefonis muidu rääkisin ja Liisi oli väga õnnelik, et ma ta Liisi juurde sokutasin, sest tegemist on tõesti nii armsa inimesega :)

Muidu ma sain enda esimse haiguslehe ka teisipäeval. Oma pisikeste jõulupeole ei jõudnudki. Aga täna sain oma kingituse kätte, kui laadijal järgi käisin. Vanemad on üsna helded - 30€ eest Viru keskuse kinkekaarte ja raamat "OSHO pärlid" - tundub põnev, palju mõtteteri. Suured tänud neile :)

Aga tõbistest ka natukene. Eile kurtis Mauno, et tal rinnus valud. Ma olen sellise muretseva loomuga ja ei andnud talle suurt rahu, lausa käskisin tal oma perearstile helistada... Aga me läksime erakorralisse lõpuks. Muidugi teepeal ma tönnisin, kuigi see oli lihtsalt mitme asjaolu koosmõju. Esmalt siis haigus, see nohu on silmad nii vesiseks teinud ja no eks suur mure oli ka. Õnneks polnud midagi hullu.
Aga kogu olukorraga meenusid need kaks korda, mil ma Priiduga käisin erakorralises. Kord sai ta peksa kelleltki, oi, ma olin marus ja lubasin ise kõik tüübid segi peksta, kes talle liiga tegid. Ja kiirabi ei olnud nõus teda linna ka viima, siis ma helistasin vist Jaanusle või Rainerile, igatahes keegi meid ära viis. Teine kord oli napilt enne TPSi algust, polnud ma veel ühikassegi kolinud, kui ta õhtul koju tuli ja kõhust kinni hoidis ja nuttis. Rääkis siis, et jalutas kuskil sigala lähedal ja kukkus kanalisatsioonikaevu, luuki polnud peal. Siis tookord saime Werneriga vast linna. Mäletan veel, et midagi katki õnneks polnud, kuid tagasitulles tegime me mingit nalja ja siis Priit hoidis kõhtu kinni ja ütles midagi a la "Jobud, teete siin nalja, teate ju küll, et mul valus on!"

Kui ma Kohilasse lähen, uksest sisse astun, siis loodan alati näha teda arvuti ees istumas, nagu tavaliselt. Pole suutnud pilti isegi ära raamida, sest see tähendaks, et ma pean selle kuskile panema ja siis oleks kogu aeg silmapiiril. Ei, ikka ei ole kohale jõudnud, et teda pole. Ma ei kujuta ette, kuidas ema, Liisi ja Rene saavad kodus hakkama.. ma mõtlen, et Priit oli ju ka seal. Mina ei suudaks ilmselt.

Tõbisus ei aita kurvale tujule kaasa. Teps mitte kohe.