Nägin unes Priitu. Ma näen teda tegelikult sageli unes, aga kõik unenäod on kurvad. Peamiselt näen unes, et ta läheb ära, mida ta ju tegelikult ka tegi. Aga vahel on nii, et kui midagi unes tunned, siis tundub see nii reaalne. Nii reaalne, et hommikul kahtled, kas see oli päriselt või mitte. Ja unes ma nägin, et Priiduga nutsime ja siis me kallistasime nii tugevasti, et ma võinuks vanduda, et see oli päriselt. Unes ma teadsin täpselt, mida see tähendas. Unes sain aru, et mulle oleks justkui andeks antud ja temale anti andeks. Nagu hüvastijätt. Tundub küll jabur, aga tänu sellele unenäole oli hommikul kuidagi kergem olla. Ma küll ärkasin kell 4 öösel, aga uni oli kadunud ja aina mõtlesin oma unenäost.

Vahepeal tuleb tööl nutt kurku. Ükspäev küsis üks laps, et kas mul on tore vend. Lihtsalt niisama küsiski. Aga ikka naeratad ja teed oma tööd. Ja keegi ei teagi, mis selle naeratuse taga peidus on.