Peaksin vist mõne raamatukogu üles otsima. Keskraamatukogu pole minu jaoks valik, pealegi on mu lugejakaart vist aegunud nagunii.

Käisime Meritiga väljas. Polnud teab, mis ajast vanalinnas sedasi käinud. Tuli selline tunne, nagu oleksin jälle teisel kursusel, tahad ja oled ja naudid pidu. Uskumatu, et kella 3ni vastu pidasin ja oleks võinud veel edasigi minna kuskile. Käisime Hullumajas, Nimetas, Teatris ja Amigos (Amigos esines Pearu). Teatris nägime veel enda esimese praktika juhendajat. Selline natukene kummaline olukord. Nagu oleks klubis õpetajale otsa jooskud või midagi sellist. Kuigi tegelikkuses on ta meist vaid 2-3 aastat vanem.

Aga räägiks Hullumajast natukene. Iseenesest on väike koht, mis kunagi oli Potato Planeti (vist valduses). Seal baarmen kannab sellist lillakat särki, nagu arstid operatsioonisaalis. Vähemalt "Grey anatoomias". Lett on "Registratuur", kusagil on silt "Depressiivsete ja erootiliste häirete osakond", WC on "Privaatsed protseduurid" ja sein on hullumajale iseloomulikult valge ja pehme. Shotid antakse 12 või 20 kaupa pisikestes tabletitopsides. Meile igatahes meeldis.

Mis veel? Tööl streikisime 7ndal. Ja 8.03 oli täiesti tavaline tööpäev, sest peaaegu kõik lapsed tulevad autoga lasteaeda.

Täna käisin poes. Mõtlesin vana autoga minna, aga Mauno oli sellega hoopis ise tööle läinud. Läksin siis Subaruga ja tagasi tulles nägin, et keegi pargib meie kohal. Kuna inimene oli veel autos, siis läksin ja koputasin viisakalt aknale, palusin, et ta aia äärde pargiks, kuna seal on linnamaa ja seal ta kedagi ei sega. See tüdruk vaatas mind nii ülbelt ja küsis, et kas tõesti on kohad ära jagatud. No ma saan aru jah, et silti pole, aga kui ma viisakalt ütlema seda lähen, siis ma ikka loodan, et inimene aru saab, et ma seda lambist ise välja ei mõelnud. Aga õnneks parkis ta siiski kohe aia äärde.

edit 14.15 - Too tüdruk oli rahvaloendaja ja käis meil just külas, kuna meil oli ankeediga mingi jama. Haaaahaaahaaa! :) äkki polnudki ta nii ülbe... Siin oli ta väga tore...

Reedel käisin Liisiga "Saabastega kassi" ka vaatamas, kuna nad olid emaga nagunii linnas ja mul oli reedel lühike tööpäev. Õpetajad said ju tasuta sisse. Ma midagi taunivat küll ei näe selles, et tasuta kinno saab. Peaks veel mainima, et Kosmose suur saal oli tegelikult ikka väga tühi.

Mull.

Imelik. Ma nädal tagasi alustasin postitusega, enda meelest veel salvestasin selle ära ka, kuid nüüd pole seda kusagil. Igatahes me käisime 11-12 Otepääl. 11ndal käisime Tartu lähedal Mauno vanaemal ka külas, sai seal tema imehäid kotlette söödud. Vanaemal oli meile ülesanne ka, nimelt sai ta Tartus ühest optikapoest 20€ rohkem raha tagasi ja tal süda nii valutas, helistas sinna poodi ja lubas raha kuidagi tagasi saata. Kuna meil suund Tartusse oligi, viisime raha ära. Müüja oli nii imestunud, vaatas suurte silmadega ega osanud suurt midagi öelda. :)

Kuna me Tartus olime, siis viisin Teelele sõbrapäevakaardi ka ära. Sellega oli omamoodi naljakas lugu. Kaart oli Tallinnas juba valmis ilusti kirjutatud ja ümbrukussegi pandud ja idee oli ruttu mark peale panna ja ära saata. Aga kui me olime kindlad, et me Otepääle läheme, siis mõtlesin, et panen Tartus margi peale, siis ilmselt kindel ka, et ikka kohale jõuab. Kuid plaan jõudis veel muutuda, kui me Teele ühikast mööda sõitsime. Mõtlesin, et on jube hea idee viia sinna adminni kätte, et küll see kohale jõuab. Kui ma ühikasse sisse astusin, siis Teele seisis parasjagu stendi ees ja uuris uudiseid. Läks ikka väga hästi. :)

Otepääl oli tore. Ma polnud kunagi varem käinud, seega juba see maastik oli päris eriline. Kuna me suured suusatajad ei ole, siis otsustasime snowtuubida. Oli ka üsna vahva. Sain pubis tantsitud ja paar siidritki joodud, pühapäeva hommikul andis kergelt tunda. Käisime veel Tehvandi hüppetorni vaatamas ja üldse mööda Otepääd. Kui Mauno poleks fb's võitnud seda majutuse asja, siis poleks ilmselt niipea sinna jõudnud. Pikk sõit küll, aga väga tore.

Nüüd käisime nädalavahetusel Pärnus. Netty sai sõbrapäeval 12. Uskumatu, kui kiiresti aeg ikka läheb. Nii selgelt on meeles, kui Jaana taga haiglast koju tuli. Ta oli siis nii pisikene ja krimpsus, nüüd aga nii ilus ja asjalik noor neiu. Liisi ja Rene läksid reedel juba Kohilast rongiga sinna, meie sõitsime laupäeval, kui olime Kristjani sünnipäevast toibunud. Pärnus hakkasin Kerttu ja Netty kallal pedagoogitsema. Üldse ei kannatanud, kui segamini laste toad olid ja siis paari nipiga sain nad üsna edukalt koristama. 

Pühapäeval sõitsime tagasi. Viisime Rene ja Liisi ka Kohilasse, nagunii peaaegu sama tee. Tuiskas päris korralikult. Alguses ma kartsin roolis olla, aga tegelikult oleksin ma rahumeeli 90-ga sõitnud, kuid ees uimerdati päris korralikult. Samas ei saa ma seda pahaks ka panna, eks need teeolud võinuks paremad olla. Üsna mitu õnnetust oli ka teel. Natukene linnast väljas oli 5 autot kraavi sõitnud ja pärast, kui olime Kohilas juba ära käinud ja linna sõitsime, nägime ühte autot, mis katusel oli. Pidasime auto kinni ja läksime uurima, ega keegi abi ei vaja. Õnneks polnud kedagi seal sees. 

Liisi on ka nii suureks kuidagi kasvanud. Eks ta ole 15 ka juba. Aga kui ma teda Pärnus nägin, siis vaatasin teda ikka õige hoolega. No tõesti nagu noor mina. Ei suutnud ära imestada. 

Tööl praegu uuritakse ja korraldatakse seda toetusstreiki. Kuna streigipäevad on 7,8,9, siis asutused  valivad ise, mitu päeva nad streikida tahavad, kuid 7 peab kindlasti olema, kui üldse streikida. Meie streigimegi 7ndal. Ei tea, mida siis lasteaiaga tehakse, sest meil tuleb märtsis uus direktor ja üks õpetaja ei osale streigis. Üks õpetaja rääkis, et me peame streigipäeval tööl istuma ja noh, istuma. Selles mõttes, et lapsi vastu ei võta. Aga ma leian, et Vabaduse väljakul või siis sootuks kodus istuda on mõttekam. Sest sellel päeval on mu tööleping ajutiselt peatatud, st ma olen töökohustustest vabastatud. Ja ma usun, et meil mõni lapsevanem ikka toob lapse rühma, siis mida ma teen? Lasteaed on ju iseenesest avatud ja kui ta tuleb mu juurde sinna mängima, siis ma ikka tegelen temaga. Võimalusi muidugi on palju, et need, kes ei streigi, tegelevad lastega (ehk siis 1 õpetaja, kes kategooriliselt keeldus - eks see on tema õigus) või siis sootuks juhtkond. Eks näis. 

Autokool ja kõik on läbi. Täna lähen enda juhiloale järgi. 

Teooria on nii nagu ta on. Tegin selle kas 9ndal või 10ndal jaanuaril. Valdavalt on teoorias ju kõik tugevad, vaid päheõppimise vaev. Aga kohapeal tundsin ma end juba palju kindlamalt. Ma ikka arvasin, et pean 60 küsimust ära vastama, kuid tegelikult oli vaid 30.

Käisin üksinda sõitmas ka, Selverisse Punasel tänaval. Ega kodust pikk maa iseenesest polegi - paar km vast, muidu ma ikka olen mööda linna palju sõitnud, kuid siis on keegi kõrval istunud. Aga hoopis teine tunne oli esimest korda üksinda sõita. Natukene ehk veider ja hirmus, et keegi ei ütle sulle, kui midagi valesti on, aga samas nii mõnus, et tead ja teed ise nii, kuidas peab. 

Täna aga ARKi loale järgi, sest ega mul rohkem vaba aega polegi. Ülejäänud päevad olen tööl. Algul pidi reede vaba olema, kuid ühel õpetajal on vaja asendajat ja kedagi teist võtta pole, siis eks ma olen ära. Ega kodus tegelikult midagi väga tarka ei teekski peale seebikate passimise või koristaks ja teeks süüa. Muidugi pole siin mingi seapesa, seega kannatab ära. Jõuan nipet-näpet asju õhtul, pärast tööd, ka teha.

Käisime kolmapäeval Privé's Stand-Up comedy Louis & Eric vaatamas, kogu üritus oli inglise keeles, sest esinejad olid Rootsist, UK'st jms. Enam täpselt ei mäletagi. Aga siis üks rääkis (Louis vist): "I had to go to the Mustamäes ARK and the man in the office said "noh" all the time, so I called him the Noah of the ARK". 

Nii hea, et Mauno ikka mind sinna autokooli ärgitas minema. ARKi läksin üldse nii, pidin sama päeval minema, aga hiljem. Kuid kuna mul oli sõit kokku lepitud õpetajaga, lõpetasime seal tunni ja viisin paberid ära. Kõige nõmedam oli asja juures see, et ma pidin minema sinna fotoputkasse pilti tegema, aga mul olid juuksed sorakil, pidin just hiljem pead pesema, et ikka värske olla pildil. Õnneks kõige hullem ei tulnudki, aga see fotoputka on küll kergelt väärakas: "Tere, blablabla, säti tool, blablabla, teen esimese pildi, *vaata*, teine pilt *vaata*, kolmas pilt *vaata*, nüüd on sul 10sek aega valida õige pilt. Head aega!" -geoirjgüaedfghd! Naistele ei tohi nii teha!

10ndal käisin teooriat tegemas. See läks nii kiiresti, et ma ei saanud arugi, et mul test läbi. Pidin laua juurde küsima minema, et kas sain tehtud või ei. Sain tehtud. 

Täna oli sõit ja see läks ka kiiresti tegelikult. 45min läheb sõites üsna kiiresti. Eile käisin Subaruga sõitmas, kuskil 1,5 h ja täna Volkswageniga ka 1,5 enne eksamit. Eksam läks hästi, ega muidu ei rõõmustaks ju. :D Aga ühes kohas jäi suunamärguanne näitamata. Deem! Ma kartsin isegi, et ma ei saa läbi. Eksami lõpus tundus, et nüüd on pekkis ka, kuid ütles, et ma olin väga tubli ja kirjutaski paberile alla. Oi, mul rõõmupisarad voolasid. Lõppude lõpuks sain tehtud. :)

Nädalavahetusel käisime Saaremaal. Kasutasime oma voucheri ära ja läksime hotelli puhkama ja SPAsse lõõgastuma. Kõik oli muidu SUPER, aga kuradi kurat! Arensburg reklaamis Veski trahterit kõvasti ja me käisime seal ära siis. Väga lahe koht! Sellised vanaema tehtud road olid. Ja kama pakuti ka. Aga kuna ma midagi väga valida ei osanud, võtsin endale kanapasta. Alguses ei saanud aru ka,sõin natukene, aga siis tundsin, et jube imelik lõhn on, arvasin, et koorekaste kuidagi tugevama lõhnaga, aga ei. Haises see kuradi kana. Roiskund. Ütlesin siis ettekandjale ka ja ta lubas minna koka juurde uurima. Ootasime siis seda teenindajat tagasi, jõudsin vahepeal vetsus oksendamas ka käia. Teenindajat ikka eikusagil. Küsisin siis leti tagant, et mis ettekandjast sai, kes lubas tagasi tulla. Mindi siis otsima teda. Nii, tuli siis õige inimene, ütles, et ei saa enam midagi teha, oleksin pidanud kohe teada andma. Ja siis moka otsast vabandas. Ma ilmselt selle roiskunud kana peale polegi nii väga pahane, kui selle kuradi teenindaja peale, kes ei leidnud meid trahtrist üles. Mis siis, et me ainsad kliendid olime. 

Ülejäänud Saaremaa oli päris tore. Tegime päris suure tiiru. Kokku sai sõidetud nädalavahetusel ca 500km.

Jõulud läbi. Nii kiiresti, et ei pannud tähelegi. Õigemini polnud seda tunnet. Siiani pole. On 27 detsember ja õues on 9 kraadi sooja ja vihma pritsib ja oksad lendavad. Mis mõttes?

Igatahes jõulud veetsime me maal, Mauno perega. Eile käisime Raasikul vanaisa juures ja vanaema haual ning täna läheme Kohilasse, et viia hilinenud kingitused sinna ja võtta Kerttu, Netty ja Liisi paariks päevaks enda juurde. Plikadel plaanid tehtud, täna läheme Janne juurde piparkooke küpsetama ja homme kinno koopaoravaid vaatama.

Täna mõtlesin minna Virru, et kinkekaardid laiaks lüüa, mis lasteaiast kingiti, kuid sellise ilmaga ei taha küll nina välja pista, kui ikka väga suurt vajadust minna kuskile pole. Tuul ulub nii, et kohati on tunne, nagu murraks see maja pooleks ja lennutaks Lasnast Viimsisse.

Ja uudistest loen, et "Jõulutunnel" sai rekordarv annetuskõnesid. Ütleks, et see saade oli ikka kordi normaalsem, kui kanal2's "Jõulusoojus". Õigemini, saated olid mõlemad toredad ja heade eesmärkidega, aga mind nii kohutavalt häirisid "Jõulusoojuse" annetussumad, mis olid 5, 10, 50€. Ilmselgelt on need natukene suured summad. Vähemalt see 50 seal küll. Annetatakse ju heast tahtest, kuid tundub, et tahetakse isegi heategijaid julmalt koorida. "Jõulutunneli" annetussummad oli märksa normaalsemad 2, 5, 25€. See saade annab kõigile võimaluse head teha.

Aga päkapikud olid toredad. Tõid hommikumantli, mida ma väga-väga tahtsin, saadavad Sügisjooksule ja Saaremaale hotelli puhkama. Ja kui veel puhta vaja, siis Fra Mare'sse lõõgastuma ka. :)

Pole väga kaua bloginud. Vanasti käis see asi ikka üle päeva.

Mis siis juhtunud. Suutsin endale mingi haigusepoisi külge hankida. Pea tatti täis, väike palavik, köha, kurk valus. Nagu ikka. Nädalavahetusel juba tundsin, et hakkab imelikuks see olemine minema, kuid esmaspäeval suutsin ilusti tööle minna. Eks ma natukene eirasin päevaplaani oma oleku tõttu, nimelt ei läinud lastega välja (pealegi natukene tibutas ka), aga eks ma ei läinud sellepärast, et endal hakkas üha halvem. Õnneks ei läinud kõrvalrühm ka õue, polnud ma ainus patune. Aga õhtul läks meil radiaator kuidagimoodi katki, vist mingi tihend andis otsad, magamistuba ujutas. Läks hästi, et parajasti pidi toimuma inglise keele jõulutund, kuhu vanemad olid oodatud, sest kõik vanemad, kes esikus olid, tulid mulle appi. Kes aitas põrandat kuivatada, kes tegeles lastega, kes püüdis remontida jne. Väga toredad vanemad on igatahes :)
Õhtul aga läksime Liisi ja Kristjani juurde pisikesele jõuluõhtule, kuhu kinke ei tohtinud kaasa võtta, st niisama istumine. Aga Liisi aitas mu pisiõele (Liisile) prillid saada, nimelt ta Instrumentaariumis ja kontrollis siis silmi ja tegi väga kõva allahindluse (vist selle töötajate oma). Ja eks see on jõulude eel ikka väga suureks abiks ja pealegi mu ema koondati ka alles. Ei ole tal suurt õnne tööga olnud. Ma ise ei saanud Liisiga kaasa minna, aga pärast telefonis muidu rääkisin ja Liisi oli väga õnnelik, et ma ta Liisi juurde sokutasin, sest tegemist on tõesti nii armsa inimesega :)

Muidu ma sain enda esimse haiguslehe ka teisipäeval. Oma pisikeste jõulupeole ei jõudnudki. Aga täna sain oma kingituse kätte, kui laadijal järgi käisin. Vanemad on üsna helded - 30€ eest Viru keskuse kinkekaarte ja raamat "OSHO pärlid" - tundub põnev, palju mõtteteri. Suured tänud neile :)

Aga tõbistest ka natukene. Eile kurtis Mauno, et tal rinnus valud. Ma olen sellise muretseva loomuga ja ei andnud talle suurt rahu, lausa käskisin tal oma perearstile helistada... Aga me läksime erakorralisse lõpuks. Muidugi teepeal ma tönnisin, kuigi see oli lihtsalt mitme asjaolu koosmõju. Esmalt siis haigus, see nohu on silmad nii vesiseks teinud ja no eks suur mure oli ka. Õnneks polnud midagi hullu.
Aga kogu olukorraga meenusid need kaks korda, mil ma Priiduga käisin erakorralises. Kord sai ta peksa kelleltki, oi, ma olin marus ja lubasin ise kõik tüübid segi peksta, kes talle liiga tegid. Ja kiirabi ei olnud nõus teda linna ka viima, siis ma helistasin vist Jaanusle või Rainerile, igatahes keegi meid ära viis. Teine kord oli napilt enne TPSi algust, polnud ma veel ühikassegi kolinud, kui ta õhtul koju tuli ja kõhust kinni hoidis ja nuttis. Rääkis siis, et jalutas kuskil sigala lähedal ja kukkus kanalisatsioonikaevu, luuki polnud peal. Siis tookord saime Werneriga vast linna. Mäletan veel, et midagi katki õnneks polnud, kuid tagasitulles tegime me mingit nalja ja siis Priit hoidis kõhtu kinni ja ütles midagi a la "Jobud, teete siin nalja, teate ju küll, et mul valus on!"

Kui ma Kohilasse lähen, uksest sisse astun, siis loodan alati näha teda arvuti ees istumas, nagu tavaliselt. Pole suutnud pilti isegi ära raamida, sest see tähendaks, et ma pean selle kuskile panema ja siis oleks kogu aeg silmapiiril. Ei, ikka ei ole kohale jõudnud, et teda pole. Ma ei kujuta ette, kuidas ema, Liisi ja Rene saavad kodus hakkama.. ma mõtlen, et Priit oli ju ka seal. Mina ei suudaks ilmselt.

Tõbisus ei aita kurvale tujule kaasa. Teps mitte kohe.

Punumine

Avastasin, et pole üldse raske. :) Saab veel printsesside peal harjutada, õnneks kõik on üsna õnnelikud, kui neile natukene teistsugune pats tehakse. :)